Kolime!

March 21st, 2011

Kahe blogi pidamine pole meelakkumine, ütleb uus vanasõna :-). Seetõttu on kõik Loovusaita puudutavad asjad edaspidi leitavad siit: www.maripuu.eu. Nii, et kui tahad kursis olla, siis haagi ennast sinna külge (telli e-mailele või rega RSS) :-) - saad ka palju asjakohaseid soovitusi ja näpunäiteid ideede leidmiseks ja ellu viimiseks.

Kui oled Facebooki kasutaja, siis vaata siia: www.facebook.com/ideemang - sealt jookseb ka kogu info läbi.

Aga kiirelt olgu öeldud, et eeloleval suvel on plaanis: teha korda veel üks ait, ehitada esimesse aita koos juured.ee meistriga rakettahi ja köetav diivan, luua väliõppevõimalused (selleks paneme koos Preeriakojaga püsti ühe 7 meetrise diameetiga aastaringselt kasutatava indiaani tippii).

Lisaks on tulemas ka kursuseid,loenguid ja töötubasid, aga nendest saad siis juba lugeda www.maripuu.eu pealt.

Põlvamaale tuleb loovuskaitseala

September 29th, 2010

Eelmine nädal Eesti Päevalehe vahel olnud Loov Eesti erileht kirjutas meist loo pealkirjaga “Põlvamaale tuleb loovuskaitseala”. Tegelikult lausa kaks lugu - üks, mida saab lugeda siin allpool ja teine mille Indrek kirjutas haridusteemadel. Lehte saad lugeda siit. Oma arvamust  avaldavad seal  teiste seas ka Arengufondi juht Ott Pärna, Kaubandus-Tööstuskoja juht Siim Raie, EASi juht Ülari Alamets, Eesti Disainerite Liidu juht Ilona Gurjanova jt.

Põlvamaale tuleb loovuskaitseala

Tegus tandem – Indrek ja Liina Maripuu rajavad Põlvamaal Neitsijärve talu maadele loovusaita - keskkonda, kus erinevates valdkondades tegutsevad professionaalid ja huvilised saavad kohtuda, kogemusi vahetada, oma tegevusalasid sünteesida ja leida ise ning anda teistele uusi mõtteid ja ideid. Sõna “ait” ei ole nimetuses juhuslik - algupäraselt ongi tegemist aidaga – sobilik vana ait toodi Võrumaalt, pandi uues kohas püsti ning renoveeritakse traditsioone järgivalt ja sisustatakse heas mõttes meeletult nagu ütleb ettevõtmise üks hing ettevõtja Indrek Maripuu.

“Ait on talus olnud ju läbi aegade koht, kus hoitakse kõike väärtuslikku: vilja, liha ja riideid. Me küll sedalaadi asju seal ei hoiusta, aga me kogume ja jagame sealt välja häid mõtteid. Ja veelgi rohkem - heade mõteteni jõudmise tehnikaid - näitame ja juhendame, kuidas leida uusi vaatenurki oma küsimustele,”  ütleb projekti teine vedaja Liina Maripuu.

Vähetähts ei ole ka tegijate eesmärk pakkuda keskendumiseks ja mõtlemiseks linnakärast ja tehismaailmast välja tulemise võimalust – looduse säästmine ja sellega kooskõlas olemine on kogu loovusaida kontseptsiooni lähtekoht. Maripuud tuletavad meelde, et ei maksa unustada, et värske õhk ja näiteks jalutamine on need, mis aitavad uute mõtete tekkimisele tõepoolest kaasa. Seepärast on plaan ka osa tegevusi õue tuua- talus on selleks kokku 4 hektarit maad, ruumi peaks jätkuma.

Neitsijärve Loovusaidal katus peal

September 19th, 2010

Foto NAGI's: Loovusait - katus peal

Sarikad püsti, roovitus peal!

August 9th, 2010

Foto NAGI's: Loovusaidal sarikad püsti!

Laastukatuse tegemise töötuba-talgud 13.-15. august

July 28th, 2010

Foto: http://soomets.blogspot.com

Eeloleva nädalavahetusega saame Loovusaida sarikad püsti. Järgmise sammuna korraldame 13.-15. august laastukatuse tegemise talgud - tuleb meistrimees, kes meid välja õpetab ja lööme siis üheskoos selle 90m2 suuruse katuse peale.

Toimumise koht on siis Neitsijärve talu, Uibujärve küla, Põlva vald.

Esialgne ajakava:

  • kogunemine 13 augusti (reede) pealelõunal,
  • meistrimehe õpetussõnad osalejatele, proovitööd - 13 august õhtul,
  • 14 ja 15 august - katuselöömise päevad :-).
Talgusöögid ja -joogid meie poolt! Õhtuti väike grill ja meeleolujutud :-). Ööbimine Loovuaidas ja/või telkides. Madratsid-magamiskotid kaasa! Anna oma osalemise soovist teada telefonil 50 10 539 või saates e-kirja aadressile indrek@maripuu.eu.
.

Tõrvapapp, mu arm

July 23rd, 2010

Ait hakkab ilmet võtma - seinad on juba peaaegu püsti - aga kroonikakirjutaja pole tasemel olnud :-).

Foto NAGI's: varsti seinad püsti

Juuli esimene nädal alustasime siis sellest, et märkisime aida nurgad tulevasse asukohta maha. Koht sai valitud selle järgi, et oleks veidi kõrgem, siis ehk pääseb niiskus vähem kurja tegema. Lisaks oli vaja arvestada elektriliinist ja järvest tulenevate ehitamise piirangutega. Ilmakaarte suhtes panime aida nii nagu ta ka vanas kohas oli - mingit suuremat tarkust või põhjust selle taga ei olnud - lihtsalt nii sobis ait ka uude asukohta kõige paremini.

Ahjaa - inspiratsiooniks, enese harimiseks ning vanarahva tarkuste järgimiseks ostsime raamatu “Eesti talurahvaarhidektuur” - päris põnev ja põhjalik ülevaade.

Kuna olime varem juba otsustanud, et mingit vundamenti me ei ehita, vaid ait hakkab seisma kividel nagu muiste, oli järgmine töö sobivate kivide väljaotsimine. Vajaminevad 14 kivi sai kokku otsitud siit samast krundilt. Eesmärk oli, et ait jääks maapinnalt vähemalt 20-30 cm kõrgusele. See ka enam-vähem õnnestus.

Sellised kivid on aga parajad mürakad ja linnamehena uurisin üsna kiirelt välja, et sangasid tänapäeva kividel küljes ei ole :-) . Meenus hoovilt metsaserva kivisid veeretav Kiir, kes oli Tootsi juurde sulaseks läinud… Peale seda kui olime proovinud redelit kasutada kanderaamina (mis polnudki väga ebamugav)  ning tuvastamist, et tänapäeva aiakärud tehakse ilmselt fooliumist, otsustasime potentsiaalsetele nurga taga kiibitsejatele etendada vaatemängu “Mehed ei kasva kunagi suureks ja mängivad autodega ka suurena”. Nimelt osutus kõige lihtsamaks viisiks kive vedada nende kolmekaupa auto järelkärule ladumine ning siis neljakesi selle järelkäru teise hoovi otsa tõukamine. Ilma autota siis muidugi, sest maastik ja kõrghaljastus ei lasknud auto kasutamisele isegi mõelda :-).

Kivid said veidi maa sisse kaevatud ja looditud. Kõik alumised palgid isoleerisime kividest tõrvapapiga ning tegime igast küljest üle männitõrvaõliga (saadaval igas suuremas ehituspoes (ca 380 kr 5 l).

Kuigi me olime juba vanas asukohas tuvastanud, et päiksepoolsele seinale eelmise omaniku poolt 10 aastat tagasi löödud tõrvapapp oli olnud suurepärane niiskuse koguja ning osa otsaseina palke tuleb välja vahetada, osutus tegelikkus veelgi hullemaks - enamus palke olid kehvemapoolsed ning otsustasime terve otsaseina uue teha. Osa uusi palke sai tehtud siit samast kõrvalt maha lõigatud metsakuivast, osa müüja poolt kaasa antud teise hoone vanadest palkidest. Töömeeste jaoks tähendas see olulist ajakulu ja meie jaoks paisuvat eelarvet :-) - igal uuel tapil on hind nagu ka palgi varamisel (palgi alumise külje töötlemine, et see alloleva palgiga kokku sobiks). Täpsem kogukulu selgub hiljem, eks siis kirjutan.

Kuna koolitusruum vajab veidi rohkem valgust kui viljaait, siis sai sinna niiskuse, päikese ja tõrvapapi poolt rikutud seina mahutatud ka kaks suurt akent. Need ostsime kohaliku mehe käest vanad puidust aknad ja meie usinad abilised tegid vanadest palkidest aknakastid - sai päris ajastutruu.

Korilus on meile mõlemale lapsest peale tundunud tegevus, millega võiks tegeleda teised. Seega polnud keeruline otsustada, et palkhoone soojustamine peab tänapäeval olema võimalik teisiti lahendada ning vanade eestlaste kombel me palgivahedesse sammalt ei topi. Alternatiivi otsides soovitati isegi tavalist kivivilla. Asjatundjad seda siiski arukaks ei pea - pidavat niiskust koguma ja see on küll viimane asi mida palkide vahele vaja on. Õnneks on tänapäeval võimalik leida spetsiaalselt selleks otstarbeks toodetud linavilti (4.70 kr/m; meil vaja ca 300m). Seda aga pole suurematest ehituspoodidest mõtet otsida - nendel kas ei ole või pakuvad hoopis torude tihendamiseks mõeldud takku :-). Meie leidsime linavildi ühest Põlva väikesest ehituspoest.

Järgmise nädala alguses peaksime ka sarikad püsti saama. Aga sellest siis järgmine kord.

Mõtlemisoskus areneb keskkonnavahetusega

July 15th, 2010

Portaal LoovEesti tegi meiega intervjuu, kus uuris Loovusaida rajamise põhjuseid ja eesmärke. Intervjuud saad lugeda siit alt, aga ma soovitan minna lugema ka Loov Eesti uudiskirja, sest seal on palju muud huvitavat ka.

Foto NAGI's: Tagaplaanil olev otsasein sai sisuliselt uus

 

Põlvamaal Neitsijärve talu maadele kerkiv loovusaida arendajad lubavad, et see saab olema keskkond, kus erinevates valdkondades tegutsevad professionaalid ja huvilised saavad kohtuda, kogemusi vahetada, oma tegevusalasid sünteesida ja leida ise ning anda teistele uusi mõtteid ja ideid. Loov Eesti uuris ettevõtjatelt Indrek ja Liina Maripuult, millega täpsemalt on tegu.

Mis on loovusait ja miks on vaja aidas luua? Võiks ju ka vabas õhus?

Indrek: Ilmselt on esmalt hea üldse rääkida, mis loovust me silmas peame. Me ei tööta kunstiliikidega, olgu selleks siis maalimine, voolimine või muu. Meie tegeleme mõtlemisoskusega, oma intuitsiooni leidmise ning usaldama õppimisega, oskuse ja julgusega erinevaid elualasid sünteesida. Need kõik aga eeldavad esmalt igapäevase kiirustamise oravarattast maha astumist ja ideaalis ka keskkonnavahetust.

Liina: Ait on talus olnud ju läbi aegade koht, kus hoitakse kõike väärtuslikku: vilja, liha ja riideid näiteks. Me küll sedalaadi asju seal ei hoiusta. Ütleme, et me kogume ja jagame sealt välja häid mõtteid. Ja isegi veel rohkem heade mõteteni jõudmise tehnikaid - näitame ja juhendame, kuidas leida uusi vaatenurki oma küsimustele.

Indrek: Ja samas ei maksa tõesti unustada, et värske õhk ja näiteks jalutamine on need, mis aitavad uute mõtete tekimisele tõepoolest kaasa. Meil on küpsemas ka idee oma tegevusi ka õue tuua - meil on siin selleks 4 hektarit maad ju, nii et ruumi peaks jätkuma.

Kust tuli idee teha loovusait?

Liina: Eks meil sarnase keskkonna loomise mõte tiksus peas juba tükk aega, otsisime ruume nii Tallinnast kui lähiümbrusest, kus me ise elasime.

Indrek: Nojah, loovuse teemadeni  oleme jõudnud ju läbi selle, et me oleme organisatsioonide nõustamisega äriplaanide, strateegiate ja muu seesuguse osas tegelenud ju umbes kümme aastat. Ja sealt tekkis selge arusaamine kui sarnaselt nii juhid kui ka laiemalt meie kõik mõtleme. Mis omakorda tekitas huvi mõtlemis- ja loovtehnikate vastu. Tänaseks oleme enda kogemused kogunud ja süstematiseerinud. Ühel hetkel tekkis arusaamine, et oleks vaja kogu see asi ühte ruumi kokku tuua.

Liina: Ja loovuse olemuse üle juurdlemiseni on meid juhtinud ka meie lapsed. Ning kui Tallinna elust isu täis sai, siis oli selge, et linn ei ole sellise keskuse jaoks õige koht. Sealt edasi oli ait juba loogiline valik - see minu meelest ka sümboliseerib looduslähedust ja rahulikkust - omamoodi tasakaalustaja tänases kiires maailmas.

Kuidas jõudis aidamaja Lätist Eestisse ja kuidas selle leidsite?

Indrek: Ega ta päris Lätist siiski ei tulnud - see veidi naljaga pooleks. Tegelik asukoht oli Peebu küla Mõniste vallas, sealt on linnulennult Lätini veel alla nelja kilomeetri. Aga leidsime selle ikka kinnisvaraportaalist.

Liina: Silma jäi see ait veel ka selle poolest, et see on keskmisest aidast palju suurem - enamus pakutavaid olid 15-20 ruutmeetrit, aga see ligi 50.

Indrek: Just, ja ka kõrgus oli hea - sisuliselt saab sinna ka teise korruse teha nii, et kokku peaks pinda tulema 60-70.

Mida loovusait hakkab pakkuma oma külastajatele?

Indrek: Peamine, mida pakume, on võimalus oma igapäevategemisi korraks kõrvalt vaadata - raputada ennast lahti nii rutiinidest, mõttekrampidest kui stereotüüpidest. Toimuma hakkavad mängu- ja vestlusõhtud, töötoad ja loengud. Sealhulgas ka tasuta üritusi kuhu kutsume huvitavaid inimesi oma mõtteid jagama.

Liina: Nende viimaste puhul on valikukriteerium, et endal põnev oleks. Ja kindlasti on kõik kellel on haakuvaid ideid ja mõtteid teretulnud kaasa lööma.

Indrek: Kuna see esimene maja on ju ikkagi suhteliselt väike, siis plaanime neid üritusi ka veebivahendusel üle kanda. Eks vaatame kuhu see asi areneb - see kontseptsioon on ju elus asi ja uusi ideid ja mõtteid tuleb kogu aeg juurde.

Mis on loovettevõtluse alustamise võlud ja valud?

Liina: Ega me ennast alustava loovettevõttena polegi vaadanud - me oleme nõustamise ja koolitusega ju circa 10 aastat tegelenud. See siin on pigem senise tegevuse loogiline jätk, mitte niivõrd valdkonna vahetus või kannapööre.

Indrek: Jah, lihtsalt üks etapp sai läbi ja see lõppes oma konsultatsioonifirma osaluse maha müümisega senistele partneritele.

Kuidas te ennast positsioneerite tänasel ettevõtlusmaastikul?

Liina: Seda ei saagi öelda konkreetselt ühe või teise valdkonnana. Me pole koolitusifirma, kes midagi rabavalt uut õpetab, ega konsultatsioonifirma, kes nõu annab. Turismitalu pole see samuti - majutada me inimesi ei plaani - selleks on meil koostöö lähedal asuvate turismitaludega. Loovusait ongi erinevate valdkondade süntees - natuke ühest, natuke teisest ja kolmandast annab kokku uue terviku. Me ise ka elame sellises pidevas uue otsingus ja katsetamises.

Indrek: Ma pigem usun, et inimesed on Eestis koolitanud ennast küll ja küll. Me aitame pigem seniõpitu ja kogetu ootamatutesse seostesse panna, uusi vaatenurki luua, sünteesida erinevaid valdkondi - ühesõnaga ideede ja mõtetega mängimine. See muidugi ei tähenda, et enese täiendamine oluline ei oleks - see on nagu kütus, mida on kogu aeg vaja juurde saada.

Millal toimub loovusaida sarikapidu?

Indrek: Eks näis, aga hetkel on plaan varasügisel esimesed üritused ära pidada.

Loovusaida tegemistest: http://ait.maripuu.eu või www.facebook.com/ideemang
Loovusaida asukoht

Loovusaidas on esimesed külalised kohal

July 9th, 2010

Aida ehitus on meil alles pooleli, aga esimesed külalised on juba kohal. Õnneks saime nende eluolu veidi järgmistele külalistele vaatamiseks jäädvustada :-).

P.S. Aida ehituse arengutest katsun ka veidi aja pärast kirjutada.

Lambasõnnik, kanister diislit ja lauaviin

July 1st, 2010

Nüüd on siis ait oma vanas asukohas Läti piiri ääres lahti võetud ja Neitsijärve tallu toodud. Oli ka viimane aeg - müüja oli vahepealsel ajal sinna oma lambad pannud, sest “mul põlnd neid mujale panna”. Ma detailidesse ei lasku, aga lammaste produktsiooni tulemusel tuleb muidu tugevad põrandalauad nüüd tuleroaks saata ja ca üks tihu uusi laudu osta :-(.

Aida lahti võtmine võttis kolmel mehel aega 2 pikka päeva - üle kümne tunni mõlemal päeval. Palkide äravedamiseks sai tellitud treiler - suuremad palgid olid üle 8m pikad - aga kõik palgid ja lauad ikka peale ei mahtunud. Järelkäruga sõiduauto teeb ühe otsa veel ja siis saab ka viimased lae- ja põrandalauad ära tuua. Eelarve poole pealt: tee pikkus meie juurde oli üle 100 km - vedu läks maksma 2500 krooni.

Suure masinaga meie hoovi ja sealt ära saamine oli ka omaette lugu - viimane 300m on meil selline põlluäärne tee, kus on päris paras langus. Koorma viiekesi käsitsi maha laadimine võttis aega ca 4 tundi - piisav aeg ilma totaalseks muutumiseks - vihma hakkas sadama (mis muide kohalikke sääski kuskilt otsast ei heidutanud) ja suurel rekkal kadus igasugune lootus omal jõul siit minema saada. Tuli naabrimehega esmatutvus ära teha ja ta appi paluda. Inimesed, muide, on siin vahvalt abivalmis - mees jättis leili pooleli ja pani Belarusile hääled sisse. Traktori tagumised rattad kraapisid kohapeal ja esimesed olid sõna otseses mõttes maast lahti (kahju et fotokat käepärast ei olnud) kui masin oma viimse jõu välja pani ja rekka siit mäest üles vedas. Ja isegi teed ei lõhkunud ära :-).

Kokkuvõttes oli siin kolm õppetundi:

  • Poleks olnud ju keeruline alguses veidi arvutada ning mõelda, kas asjad mahuvad auto peale ära. Õnneks seekord ei olnud küll vaja kaks korda suure masinaga käia, aga palju sellest puudu ka ei jäänud.
  • Ait jäi müüja juurde veidi liiga kauaks - meil oli küll kirjalik leping, et ta kohustub “objekti seisukorda mitte halvendama”, aga mis ma siis nüüd teen? Kohtusse ju ei lähe.
  • Nagu külamees ütles - maal elades peab 20 liitrit diislit ja lauaviin kogu aeg varuks olema - siis hätta ei jää. Traktoreid on külas ikka - küttest võib nappus olla.

Ahjaa - eelmises postituses jäi eelarve osa puudu - aida maksumus oli 45 000 krooni, mis teeb ruutmeetri hinnaks ca 800 krooni. Hiiumaa palkmajade renoveerijad andsid ühes vestluses hinnaorientiiriks 1500 kr/m2 ning see hind sisaldas vana palkhoone ostmist, vedu uude kohta ja seal üles panemist. Hetkel mahume veel eelarvesse :-).

Foto NAGI's: Ait saabub

P.S. Ka suitsupääsuke sai aru, et siia tallu on inimesed kolinud. Sel päeval kui me hakkasime aita maha võtma alustas tema meie elumaja räästa alla oma pesa ehitamist. Kuuldavasti teevad nad pesa ju ainult inimeste juurde. Jube vahva kui elu majale sisse tuleb :-).

Mida me siis nüüd siin tegema hakkame?

June 16th, 2010
Et kõige ausalt ära rääkida peame alustama sellest, et peale kümne aasta pikkust kogemust koolitus- ja konsultatsiooniäris tekkis meil idee luua üks vahva keskkond, kus huvitavad inimesed saaks kohtuda ning õppida, kuulata, rääkida, maailma asju arutada. Nime sai see algatus ka - Loovusait.

Foto NAGI's: Ait oma algses asukohas Läti piiri ääres (11)

Sobivaid hoonetüüpe kaaludes oli lähtekoht, et see peab olema võimalikult looduslik. Kaalusime uut palkmaja, põhusavimaja ja muudki. Lõpuks otsustasine tuua Läti piiri äärest ühe saja aasta vanuse aida. Seesama, mida siin ülal pildil näed (kliki pildil ja satud Nagi.ee keskkonda, kus on rohkem pilte või kliki kohe siia).
Sellest, kuidas vana ait suve jooksul uuele elule äratatakse, millised on selle protsessi juures tegijate rõõmud ja vaevad hakkamegi eeloleva suve jooksul siin kirjutama. Sekka ilmselt ka palju fotomaterjali jmt. Tegemisi on lubanud kajastada ka rohelise eluviisi portaal Bioneer, nõuga on lubanud abiks olla ka MTÜ Vanaajamaja.
Usume, et kõikidest postitustest koguneb siia väärt materjal nendele, kes edaspidi ise mõne vana palkhoone korda teha tahavad.
.